Lundi sufragaan Liivimaal.
...me arvame üleliigseks, ka ebavajalikuks, teisi nagu Tallinna ja Kuramaa [piiskoppe teavitada], kes ju [endid] kõiges vastavalt eelmainitud kolme [ordumeistri, Riia peapiiskopi ja Tartu piiskopi] tahtele ja arvamusele liigutada ja püsida lasevad [= teevad kõike vastavalt eelmainitud kolme tahtele]...
Nõnda arvas Tallinna piiskopist markkrahv Wilhelm 1539. aastal. Christian Kelchi jaoks oli Tallinna piiskopkond „kõige väiksem“. Ometi oli selle eesotsa seatud Taani eeskujul kõrgvaimulik, kes oli rahvusvaheline diplomaat, suurmaaomanik ja maaisanda nõunik. Erinevalt Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidest pole Tallinna omadest teada vägitegusid lahingus, kuid nende omaaegsed reisid Taani kuningakotta, Saksa ordu kõrgmeistri residentsi ja mujalegi võisid olla võitlustegevusest olulisemadki.
Ometi ei tähendanud piiskoppide ilmaliku vürstivõimu puudumine, et neil ei esinenud konflikte oma diötseesi sees. Taani kuningad eirasid regulaarselt 13. sajandi lõpus Tallinna toomkapiitlile antud õigust valida ise piiskop ning hiljem püüdis piiskopi nimetamise õigust enda käes hoida Saksa ordu. Samuti kerkis aeg-ajalt tugevalt esile piiskopi ja Tallinna linna vastasseis, eriti peale reformatsiooni.
Kirjeldame siin teoses neid tülisid ja Tallinna piiskopi positsiooni keskaegses maailmas, k.a lühikest aega eksisteerinud Virumaa piiskopkonda, mis lõppeks ühendati Tallinnaga. Lisaks sellele avame ka kahe Tallinna piiskoppide ehitatud linnuse – Kiviloo ja Porkuni – ja Toompeal asunud piiskopipalee lood. Tekste saadavad kaardid ja illustratsioonid.
Eesti 
English